Seda kõike oli nii palju, et mõnda aega ei tahtnud ma õmblemisest ja käsitööst üldse midagi teada. Põhikooli ajal ärkas minus kirg kudumise vastu. Oma esimesel Kuressaare Ametikooli õpingul õppisin heegeldama, proovisin tikkimist ning veidi ka õmblemist. Siiski arvasin ma, et õmblema ei hakka ma kunagi. Esiteks tegi seda tol ajal veel mu ema ja mulle tõesti ei meeldi harutada.
Kangakudumist ei olnud ma enne käsitöö eriala õpinguid 2018 aastal, kunagi proovinud. Peale esimesi katseid olin päris kindel, et ka see ala ei ole kindlasti minu jaoks ja kui teksaribadest vaip saab tehtud, siis sellega minu kangakudumine piirdub.

Elus kipub aga tihtipeale minema nende „ei kunagi“ asjadega vastupidi- minu töö on seotud õmblemise ja masintikkimisega. Nii juhtus ka kangakudumisega.

Kui mu tütar ühtäkki 2019 aasta juubeli laulupeol hakkas unistama rahvariide seelikust, ei tekitanud see minus esialgu erilisi tundeid. Kuid sügisel võttis see mõte juured alla. Tütrel oli tulemas jaanuaris 25. sünnipäev. Mulle hakkas üha rohkem meeldima mõte, kinkida talle selleks puhuks midagi, mis kestab kaua ja millel on püsivam mõte ning seob teda tema päritoluga.

Nii kujunes sellest seelikust ühtaegu sünnipäeva kingitus ja kooli lõputöö.

Seeliku kudumise käigus avastasin endas uue tunde seoses kangakudumisega, see oli ühtäkki põnev ja ilus, ma tundsin, et teen midagi olulist. Rahvuslikkuse tunne on meil eestlastel ilmselt geenides. Kes teeb see kannab ja kes ei kanna see imetleb.

Haldjatolmu kõigile!

Niidihaldjas