Minu töös tuleb sageli ette seda, et teen midagi täiesti esimest korda.
Ega keebi tegemises iseenesest ju midagi erakordset pole, aga neid ei kanta tänapäeval eriti ja siis pole neid ka põhjust õmmelda. Mistõttu oligi see töö nii huvitav.

Kui töö etapid lahti võtta, siis kõigepealt on vaja arvutada materjali kulu. Ruuduline paber on sellistel puhkudel parim sõber, sinna saab lõike ilusasti üles joonistada, nii saab arvutada materjali realistliku kulu. Kui materjali kulu on selge on aeg hankida materjal. Olgu öeldud, et lossidaamide keebid on villasest kangast ja linase voodriga.

Nende keepide puhul osutus materjali hankimine tõeliseks seikluseks, sest juhtus nii, et kuigi kanga valikut justkui kauplustes on, siis seda õiget - mida vajad, ei ole ju veel isegi tegema hakatud.

Nii ma siis püüdsin võimalikult paljud kauplused läbi käia, et leida otsitav. Ja seda kõike päev enne kevadist „kõik lukku“ panemist. Muidugi saaks osta e-poest, aga kangaga on nagu kingadega, tahaks ju enne ikka käega katsuda, veenduda, et värv on õige ja materjal paraja paksusega. No igatahes jäin ma kauplustes tühjade pihkudega ja vajaminev materjal tuli lõpuks tellida otse tehasest. Linase voodrikanga sain ma ladusalt Kadaka tee linase poest.

Läks mõni nädal mööda ja Saksamaalt saabus toekas rull imeilusat villast sinist kangast.

 Ja siis läks tööks.

Haldjatolmu kõigile!

Niidihaldjas

Ega keepi oma mõõtude poolest mujal kui põrandal kangale joonistada ja välja lõigata ei saagi, mina laotasin ettevalmistatud kanga põrandale ja hakkasin ruudupaberil arvutatud mõõte kangale kandma.

Hõlmad tuleb ka keebi puhul tugevdada liimiriidega ja siis saab kaeluse ava sisse lõigata.

Kui keebi selja ja esiosad on kokku õmmeldud, hõlmakandid külge pandud ja kaeluseava lõigatud siis saabki teha juba esimese proovi.  

 modell : Maret Õunpuu

Kapuutsi kaelusesse tegin voldid, nii saab see alt ilusa kuju ja ei ole liiga kohev.

Kui kapuuts on keebiga ühendatud, siis on jälle proovi aeg.

Nüüd on aeg käeavade jaoks, neid ma tegin õmblusesse, alles siis kui ülaosa keebist oli valmis, nii sai voodri ja keebikangasse käeava kohakuti seada.

Põõnad olid see osa keebist mille puhul ma arvasin, et see on küll lihtne. Ostan poest nahksed põõnad ja õmblen peale. Aga siis hakkas kehtima just see lause, „kui tahad jumalat naerma ajada, siis tee plaane“. Jumalal oli sel päeval ilmselt lihaskramp näos, sest ma käisin päris mitmes poes taas, et neid põõnasid osta. Eks ma ju tahtsin ilusaid toekaid nahast põõnasid, mitte mõnd suvalist udust mõtet. Mida polnud, seda polnud.

Niisiis leidsin pöörad – õnneliku juhuse tõttu täpselt sobivad, sest kangatükki mul paraku poes kaasas ei olnud, linase paela ja tuli hakata ise tegema. Olgu öeldud, see on lihtne töö. Ja sellised nad said.

Nüüd olid keebid valmis, tööks, kandmiseks ja külastajate pilkude hellitamiseks.